Mannekeen pööningul

Mannekeen ärkas pärast toimetamist täis ööd selle peale, et keegi sikutas teda jalast. “Ära nüid jama,” oleks ta tahtnud karjuda, kuid häält ei olnud. Muidugi, suudki ju pole peas, mida sa ikka kisad. “Eks siis tuleb välja kannatada, seda on ennegi juhtund, et keegi mind jalast sikutab ja püsti upitab ilma, et minu arvamust küsiks,” mõtiskles ta.

Mannekeen tahtis vaadata, kes sikutaja on, kuid ei näinud midagi. Loomulikult, silmi ju pole ka peas. Liigutused, millega tundmatu mannekeeni sikutas, tundusid veidi konarlikud, kuid kummaliselt hellad ja tuttavad.

Kunagi ammu oli mannekeen nägija ja kuulja. Ta mäletas tollal juhtunut ähmaselt, sest see juhtus aastaid tagasi: enne nägijaks ja kuuljaks saamist tiriti teda samasuguste kohmakate liigutustega, kuid see tasus end ära. Nägemine ja kuulmine tegid elu palju põnevamaks. Esmalt oli muidugi palju sekeldusi, aga pärastpoole läks elu üsna lõbusaks. Selle mälestuse ajel lasi mannekeen enda magamiskohast väljatirijal rahulikult toimetada. “Las mõtleb päälegi, et olen surnd puutükk,” itsitas ta omaette.

Mannekeen tundis, kuidas teda püsti upitatakse. Alguses võttis veidi kõikuma, tasakaalu pidamine oli täiesti ununenud. Ta oleks äärepealt mürtsuga põrandale prantsatanud, kuid abistaja püüdis ta kinni ja aitas uuesti püsti.

Mannekeenis muutus uudishimulikuks. Tema puise mälu hämaratest soppidest kerkis esile pilt noorest tüdrukust, kes oli peaaegu sama ilus kui mannekeen ise. Ega ometi tema? See ei ole võimalik, sest tollest ajast on möödas… Väga pikk aeg.

Nüüd tundis mannekeen, kuidas üle pea aeti talle selga midagi sooja ja pisut torkivat. Lõpuks jäi riideese puusadele rippuma. Pärast pikka klapitamist ja pusimist lisandus sellele teinegi, tunduvalt pikem riideese, mis püsis õlgadel. Seejärel suruti talle äkki midagi pähe. Mannekeenil hakkas lausa palav.

“No kesse mu kallal niiviisi askeldab?” nuputas ta, kui pead läbinud valgusesähvatus oleks ta äärepealt pimestanud.

Mannekeen tundis, et tal on järsku nina, silmad, suu ja kõrvad tekkinud. “Ma näen! Ma kuulen! Ma nuusutan! Ma räägin!” soovis ta karjuda, kuid ei saanud sõnagi suust. Ta oli aastatega rääkimise unustanud ning kui ta oleks ka rääkida osanud, poleks ta ikkagi üllatusest sõnagi suust saanud. Ta silmadele avanenud pilt – teda pööningu akna alt imetlev väike heledapäine naerda turtsuv plikatirts – jahmatas ta tummaks.

“Mmmm… Ma olen nii ilus, et ta imetleb mind nagu Peremees ja hiljem Plikatirts seda kunagi tegid,” tundis ta heameelt, kuid kuskil puupea sügavuses alustas vaikselt närimist kahtluseuss. Turtsumine ei sarnanenud põrmugi tolle heatahtliku ja leebe naeratusega, millega teda Peremees pärast järjekordse rõivatüki valmimist silmitses. Mida ohjeldamatuks plikatirtsu turtsumine muutus, seda suuremaks kasvas mannekeeni kahtlus.

“Ta peab mind naljakaks!” sai ta lõpuks aru. “Ja pentsikuks ka…” Pentsik olla tundus naljakusest veel hullem. Mannekeen solvus korraga kogu kahekümne aasta jooksul kogutud solvumise. Olla ainult selleks unustusest välja tõmmatud, et tema üle irvitatakse, see oli liig mis liig. Sellele nipsakale plikatirtsule ta veel näitab, kes neist kahest on kentsakam. Nii et mäletab.