Mannekeen pööningul

Hele ärkas hommikul vara enne teisi. Öö oli olnud kõike muud kui tavaline. Esmalt kigisev-krägisev ja hüppav mannekeen ning seejärel kummalised ja hirmutavad unenäod… Võib-olla nägi ta ka mannekeeni unes?

Ta tatsas pööningutrepi juurde, mille jalamil vedeles vana vokk. Järelikult nägi ta mannekeeni päriselt hüppamas, mitte unes. Hele otsustas vedada voki taas pööningule, muidu hakkab ema jälle etteheiteid tegema – see veel puudus.

Igaks juhuks otsustas ta piiluda pööningule, lihtsalt niisama, igaks juhuks. Et öiste üllatuste kordumist vältida. Mitte et ta kardaks. Aga lihtsalt niisama, et olla kindel.

Õnneks vedeles trepil peeglikild. Hele haaras selle pihku ning hiilis trepi ülemistele astmetele, sirutas käe peegliga välja ning asus selle abil pööningut vaatlema. Hiljuti vaatas ta ühte spioonifilmi ning seal kasutas imeilus naisspioon sama nõksu, kui ei tahtnud, et pätid teda näeksid.

Pööningul valitses tavapärane segadus, aga mannekeen oli täiesti kindlasti asukohta vahetanud. Praegu ta küll ei liigutanud. Hea seegi. Järelikult nägi ta öösel mannekeeni päriselt hüppamas ning see polnud uni! Pole midagi, küll ta selle üle käte läinud mannekeeni veel taltsutab. Kuid esmalt tuli vokk uuesti pööningule tirida.

Pärast seda, kui ta oli voki pööningule lohistamisega ühele poole saanud, uuris Hele taas mannekeeni. Täiesti kobe teine, kuid see öine jama käis endiselt veidi üle mõistuse.

Hele vahetas riided, sõi hommikust ning tuiskas taas pööningule, et mannekeeni edasi uurida ning nuputada, mida kummalise kaaslasega pihta hakata. Hea pikk pai lepitab alati tülid, meenus talle vanaisa nõuanne. Arglikult tegi ta mannekeenile väriseva käega pika pai. Ja siis veel igaks juhuks ühe. Ja veel ühe, seekord juba julgema. Mannekeen ei liigutanud.

Nüüd kohendas Hele mannekeeni riided kenasti sirgeks ning sättis ka öösel paigast nihkunud oravamaski otse, siis istus ta mannekeenist ohutusse kaugusse lauavirna otsa ja nuputas, mida edasi teha.

Mannekeen ärkas kiiremini, kui oleks soovinud. Ta nägi mõnusat und Peremehest, kes tegi talle pai. Peremehe pai oli soe ja südamlik. Sel korral küll Peremehe käsi värises, aga ju ta oli vanaks jäänud. Siis sättis Peremees talle hoolitsevalt riideid selga ning äkki äratas Mannekeeni silmisse tunginud ere valgus. Kui ta oli valgusega harjunud nägi ta üllatama panevat pilti – plikatirts, keda ta oli öösel hirmutanud, istus nüüd vähimagi kartuseta temast mõne sammu kaugusel lauavirnal ning vahtis teda ainiti oma helesiniste silmadega.

„Tohhoo tonti!“ jõmises mannekeen omaette. „Kohe teen veel trikka ja sel korral peletan tirtsu nõnnaviisi, et ta änamb elu sees ei julge seia tulla,“ otsustas ta.

Hakatuseks kalpsas ta ühest pööningu otsast teise ning siis kohe plika juurde tagasi, visates õhus salto. Ta poleks isegi uskunud, et täna hirmutamine nii hästi välja tuleb. Suures õhinas hüppas ta taas akna alla, sel korral keerutades end vurrina ning huilates võidurõõmust ja mõnust. Ja siis vihinal lennates nagu hiiglaslik puust mürsk taas plika nina alla, lõpetades oma etenduse hirmuäratavalt karjudes: „Grrrrrrrrr!!! Õuh-õuh-õuh-õuh!!!! Plirrrraki!! Põmmm! Lirts! Plärts! Karmauhhhh!!!!“

Ta lõpetas lõõtsutades, nii ägedalt polnud ta ennast juba ammu liigutanud. Uudishimulikult uuris ta tüdrukut ega saanudki aru, mis valesti läks, sest plika kõõksus naerda nii, et hing kinni.

Hele polnud sellist asja oodanud: mannekeen, kes viskab saltosid ühest pööninguotsast teise ning karjub naljakalt kigiseva häälega mõttetusi. Midagi nii lõbusat polnud ta tükk aega näinud. Tegelikult vist mitte kunagi. Ta püüdis küll end tagasi hoida, aga selleks hetkeks, kui mannekeen lõpuks kergelt koha peal vankudes seisma jäi, naeris ta ohjeldamatult. Kõht oli juba krampis ning õhku tuli puudu. Vaid õige veidi jäi puudu, et ta oleks suurest naerust püksi teinud.

Kui ta lõpuks sai hinge tõmmata, hakkas ta tormiliselt plaksutama ning hüüdma: „Veel, veel, veel! Nii tore! Hüppa veel, palun-palun-palun, hüppa veel!“

Mannekeen oli enam kui üllatunud. Vähe sellest, et ta polnud tüdrukut hirmutanud, tundus, et ta tõesti meeldis plikale. Äkki polegi plika nii pahatahtlik, kui alguses tundus? Kuigi mannekeenid ei eksi mitte kunagi, siis kas ta jättis sel korral midagi kahe silma vahele? Ta viskas veel paar saltot ja siis veel mõned. Plikale see vist meeldis, sest ta puhkes taas naerma.

Järsku kostis trepilt paar sammu ning seejärel kostis ema hääl: „Mis seal üleval toimub? Hele, mis sulle nii nalja teeb? Ja mis mürtsutamine see olgu, äratad venna üles!“

Hele ja mannekeen vakatasid nagu kokkulepitult ning Hele hõikas emale: „Kõik on hästi! Mul on lihtsalt väga vahva hommik!“

„Siis on hästi, aga palun müra veidi vaiksemalt, muidu äratad venna tõesti üles,“ lausus ema ning läks kööki tagasi.

Ees ootas suurepärane päev ja igavesti vahva suvi, sest lendavaid mannekeene pole kaugeltki mitte igal tüdrukul. Hele oli selles täiesti kindel.