Mannekeen pööningul

Mannekeen otsustas, et esmalt tuleb taas pärast paarikümneaastast pausi õppida käima, õigemini hüppama. Paar ööd tagasi ta oli juba veidi proovinud selliseid pisikesi hüppeid, aga need tulid äärmiselt ebakindlalt välja. Seejärel peab ta õppima niipea kui võimalik koleda häälega urisema. Need kaks asja peaksid tollel tirtsul kindlasti hirmu naha vahele ajama.

Harjutamiseks valis mannekeen pimeda augustiöö. “Kõik magavad, keegi mind ei sega ja keegi ei saagi teada, et ma käia ja uriseda oskan,” mõtles ta.

Sügaval puusüdames igatses ta uuesti rääkima õppida, kuid selleks oleks vaja hankida õpetaja. Kui see plikatirts nii häbematu poleks… Mannekeen viskas selle mõtte kiiresti peast, sest praegu tuli õppida, et plikatirtsul näidata, kes siin perenaine on ja kes keda mõnitab.

Suurte hüpete õppimine nõudis vaeva. Enda põrandast lahti tõukamine läks lihtsalt, kuid ainsale jalale maandumine ja tasakaalu säilitamine oli juba palju raskem. Pärast esimest paarimeetrist hüpet suutis ta vaarudes läbi häda tasakaalu säilitada. Teine hüpe lõppes hullemini: mannekeen prantsatas põrandale, nii pikk kui lai.

“Niipalju siis sellest, lips läbi,” mõtiskles ta kurvalt. “Hea seegi, et keegi inimestest üles ei ärganud.”

Järsku kuulis mannekeen enda selja taga hiilivaid samme. Sammud olid nii pehmed, et neid oli vaevu kuulda. Mannekeen proovis pead pöörata, kuid asjata. Pea oli keha küljes liikumatult kinni. Ta tundis, kuidas kellegi neli pehmet käppa jalutasid ettevaatlikult pinda katsudes üle ta vöökoha. Lõpuks nägi mannekeen kutsumata külalist ennast. See oli Hele kass Karvusk.

Kui Heleda Päikese nimi tabas kümnesse, siis Karvuski nimi ei kirjeldanud teda üldse. Pole aimugi, mis Helel pähe torkas, kui ta kassi Karvuskiks ristis, sest siledama karvaga kassi andis otsida. Ainus, mis mingilgi moel kassi nimega kokku läks, oli ta iseloom: kassi silmavaade oli peaaegu kogu aja veidi pilkav ning kõikidesse ümbritsevatesse olenditesse suhtus ta äärmiselt norivalt.

“Mmmm, mannekeen magab maoli maas,” pomises kass endamisi ja uuris mannekeeni lähemalt. “Igati inimene. Kuid kupp kummaliselt kassi kujuga.” Karvuskile meeldisid kassid üle kõige, siis tuli jupp tühja maad, siis tuli Hele, paar inimest veel, hiired, tükk tühja maad ning seejärel naabri segavereline krants Hektor. Rohkem olevusi Karvuski elusolendite pingerivisse ei mahtunud.

Mannekeeni nägu meenutas veidi kassi oma, seega tuleb teda aidata, otsustas ta.

Karvuskil oli närviajav komme rääkides moodustada sama tähega algavatest sõnadest lauseid, see muutis muidu igava elu veidigi põnevamaks.

“Miks magad?” päris Karvusk mannekeenilt.

Mannekeen krigises midagi täiesti arusaamatut vastuseks.

“Krigised kurbade kuljuste karjeid?” küsis Karvusk ja mõistis isegi, et oli seekord keeleväänamisega üle piiri läinud. Luuletajat temast küll ei saa. “Olgu-olgu, siputad seal siruli, paneme parem piiga püsti,” otsustas ta.

Ta mässis mannekeeni pea ümber vana pesunööri, vedas selle katkise pesurullini, keerutas nööri mõned korrad ümber rulli, lohistas nööri edasi trepi juures seisva vokini ning keris selle mitu tiiru ümber vokiratta. Karvusk oli väikest viisi ka teadlane ja füüsik. Tema teine hobi algriimis rääkimise kõrval oli mehhaanikakatsete tegemine. Kassi kohta oli ta harukordselt andekas, aga tavaliselt ei näidanud ta seda välja – las pererahvas imestab pealegi, kuidas keerulised seadmed valmisid otsekui iseenesest.

Karvusk hüppas mõned korrad voki pedaalile ning mannekeen oligi taas püsti. “Mõni mõis mannekeen maast mõnusalt masti meelitada,” ümises Karvusk, pööramata tähelepanu oma lause mõttetusele, ning lonkis edasi.

Mannekeen oli juhtunust enam kui üllatunud. Kass, kes räägib nagu luuletaja ja oskab nööri, voki ja pesurulliga endast vähemalt kümme-kümme-kümme korda raskemat mannekeeni püsti upitada, on austust väärt. Kindlasti ta proovib kassiga sõbraks saada. Kuigi mannekeen ise ei hiilanud arukusega, oskas ta lugu pidada tarkadest sõpradest.

Mannekeen asus taas pööningul ringi hüplema. Alguses ettevaatlikult, kuid siis taas üha suurema hooga.

Pärast tunnipikkust harjutamist suutis ta pärast kolmemeetrist hüpet säilitada laitmatult tasakaalu. Mannekeen oli endaga rahul ja peaaegu õnnelik. Äärepealt oleks meelest läinud, miks ta tahtis hüpata. “Nii, ja nüüd lähen alla,” pobises ta omaette õhinal. “Hüppan trepi juurde, säält alla ja lähen teen plikale kolli…” Mannekeenile ei tulnud kedagi teist nii andekat mannekeeni meelde kui ta ise. Ta on Maailma Andekaim Mannekeen.

Just sel hetkel, kui ta end trepi poole hüpitama hakkas, kuulis mannekeen alumiselt korruselt kostuvat kääksatust. Ta kangestus ja kuulatas hoolikalt. Vaikus. Arglikult tegi ta veel paar hüpet ja kuulatas taas. Endiselt vaikus. Võib edasi hüpata. Mannekeen hakkas taas hüppama ning rütmi hoidmiseks ümises omaette:

“Mannekeen nüüd hüppab, hops,
mu puust jalg teeb kops ja kops,
mannekeen nüüd hüppab, hops,
teeb kolli plikale kui sorts.”

Pärast juhtumisi trepi poole heidetud pilku mannekeen tardus paigale. Trepiavast vaatas teda seesama plika, kes nägi öösärki riietatuna ja hirmust pärani silmade-suuga nii jaburnaljakas välja, et mannekeen oleks tahtnud kõva häälega itsitada. Ainus heli, mida ta suutis kuuldavale tuua oli krigisev-krägisev naer. Plikatirts tormas seda kuuldes padujalu trepist alla, takerdudes pesunööri ja tõmmates enda järel kolinal trepist alla vana voki.

Mannekeen oli endaga ülimalt rahul. “Sai, mis tahtis,” parastas ta endamisi, “mõnitagu veel teisi nende väljanägemise pärast, ise näeb veel hullem oma valges ürbis ja ammuli suuga välja.”

Ta otsustas, et selleks ööks esialgu aitab, ja jäi poolunne.