Mannekeen pööningul

Mannekeeni-unenäod algasid paar nädalat tagasi, kui Hele avastas pööningule onni ehitades katuseääre alt rätsepast vanaisale kuulunud paksu tolmukorraga kaetud mannekeeni.

Pööningul vedeles palju põnevaid asju. Viis katkist telerit ning rikkis ennesõjaaegne raadio. Mõned kohvritäied vanu raamatuid, mis olid lähemal uurimisel puruigavad, kuigi lõhnasid mõnusalt kopituse ja neid ammu lugenud inimeste järgi. Höövel ja roostes saag, millel Hele arvates vanust vähemalt sada aastat. Ja kümmekond kotti vanu riideid.

Nurgas vanade mänguasjade hunnik: plekist vurr, papist oravamask, kulunud malelaud ning katkine pall. Siis veel mõned kaisukarud ja nukud, kellest suurem osa oli mängulahinguisse jätnud mõne käe või jala, ning paar autot, millest enamikul osa rattaid puudu. Leidus ka pisemat pudi-padi: mõned täringud ning peotäis lauamängu nuppe ja nööpe pealekauba.

Helele meeldis pööningul toimetada ning kummalisi ja naljakaid asju sealsest kolast meisterdada.

Hele nimi iseloomustas teda täiuslikult. Tal oli teine nimi veel: Päike, Hele Päike. Vanemad olid talle selle veidravõitu nime pannud, lootes sel moel tema iseloomu vormida. See oligi korda läinud, sest Hele Päike oli enda nime kehastus: peaaegu alati soe, lõbus ja leidlik, kuigi teistest inimestest veidi eemalehoidev. Nagu päris-Päike.

Päikese-naeratus näol, taris Hele mannekeeni keset pööningut ning sättis selle püsti. Mannekeen oleks esimesel püstiajamise katsel äärepealt pikali kukkunud, kuid Hele püüdis ta kinni ning järgmisel katsel püsis mannekeen püsti. Veidi ebakindlalt, kuid siiski püsti.

Seejärel asus Hele riidekotte tuulama, proovides leida mannekeenile sobivaid riideid. Püksid heitis ta kohe kõrvale, sest mannekeenil oli ainult üks jalg. Proovi, kuidas tahad, kuid pükse sellele mannekeenile küll jalga ei saa. Selle asemel riietas Hele mannekeeni kenasse triibulisesse villasest riidest seelikusse, mille värvid olid küll veidi luitunud. Seelik sobis mannekeenile suurepäraselt.

Nüüd on talle veel midagi selga vaja… See ülesanne oli juba raskem, sest enamikesse kleitidesse olid rotid hiiglaslikud augud närinud. Ainsa terve kleidi leidis Hele viimase koti põhjast. See oli valge sitskleit, mis maksis kunagi kindlasti terve varanduse. Nüüd oli kleit pisut määrdunud ja lõhnas veidi kopituse järgi. Ema oleks kindlasti öelnud „haises“. Ja tal oleks vist olnud õigus.

Hele proovis kleiti endale selga. Lootusetult suur. Kuid mannekeenile oli kleit täiesti paras, täpselt tema jaoks õmmeldud. Tõsi küll, seelik ja kleit ei klappinud just kõige paremini kokku. Kui kleit toppida seeliku alla, siis jäi seelik lollakalt punni. Mannekeen nägi palju lahedam välja kui kleit panna seeliku peale, siis ajas kleidi alumine osa end uhkelt puhvi ning selle alt paistis triibuline seelikuäär.

Hele imetles oma kätetööd pööningu mõlemast otsast ning turtsatas tahtmatult. Mannekeen nägi välja nagu Tõeline Suurilma Daam ajaloo hämarusest. Ainult peakate puudus. Hele sobras veel hetke kasutatud riiete kotis ja avastas lilla kübara, millel ümber mürkrohelise lehviga siidlint. Kübargi sobis mannekeeni pähe nagu valatult.

Midagi oli siiski veel puudu… Nägu! Mannekeenil puudus nägu, selle asemel vaatas kübara alt vastu kalk ja sile puupind. Hele hakkas palavikuliselt pööningul ringi tuulama. Mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi. Näomaterjali polnud kusagil.

Ehk joonistaks? Ei, siiski mitte. Hele oskas peaaegu kõike teha, aga mitte joonistada. Ebaõnnestunud nägu rikuks kõik ära.

Sel hetkel hakkas Helele silma papist oravamask, mis vedeles teiste mänguasjade seas. Leitud! Kummipaelaga mask oli täpselt nii suur, et kattis mannekeeni näo kübara alaservast kaelani.

“Valmis,” mõtles Hele omaette kihistades. Mannekeen oli lahe. Kes julgeb vastupidist väita, saab teada, mida Hele temast tegelikult mõtleb. Ja ütleb.