Hommik
Kui Hele ärkas köögist kostva nõude kolistamise peale, oli ta ühel jalal hüppava mannekeeni peaaegu unustanud.
“Sa magasid täna päris pikalt,” hõikas köögis toimetav ema, kuuldes Hele paljaste jalgade samme. “Mida sa unes nägid?”
Helele meenus mannekeen. Kas rääkida emale öösel ellu ärkavast mannekeenist või mitte? Veidi võiks ju rääkida…
“Ja kes selle vana voki pööningult alla viskas?” jätkas ema. “Te ka ei korista enda järelt mitte kunagi, palun viige nüüd pärast sööki vokk oma kohale tagasi.”
Hele kargas voodilt, kuhu ta oli mõtiskledes taas vajunud, püsti ja tormas teda imestaval pilgul seiravast emast välja tegemata läbi köögi pööningutrepi juurde. Trepimademel vedeles igivana vokk, mida Hele öösel ei märganud. Päris kindel kohe – enne vokki esikus polnud, sest kui Hele öösel pööningule piilus, paistis see hämaras kohe mannekeeni kõrval.
Hele läks aeglaselt kööki tagasi ja istus söögilaua äärde. “Seda tegi mannekeen,” pomises ta endamisi.
“Kes?”
“Mannekeen…”
“Mis mannekeen?”
Nüüd ei olnud enam pääsu, tuli öine vahejuhtum emale ära rääkida. “Ma kuulsin öösel kopsimist, mõtlesin, et on vargad, ja läksin pööningule vaatama. Aga seal oli õudsalt kurja näoga mannekeen, kes hüppas ühe koha peal ja tahtis mulle kallale tulla.”
“Seda see õhtune telekavaatamine teeb,” vastas ema, “nii need halvad unenäod tulevad.”
“See ei olnud ju uni!”
“Sinna need kõrilõikaja-filmid viivad,“ jätkas ema. „Ja need õudukad, mida sa veel loed…”
“See ei olnud uni!” hüüatas Hele taas.
“…siis kui mina sinu vanune olin, siis mul ei lastud poole ööni telekat vaadata. Juba kell üheksa pidin magama minema, mõnikord varemgi. Ja uni oli rahulik ning unenägudes lilleväli, millel tantsisid karu ja jänes valssi, kuni…” Ema vakatas järsku.
“Ema, sa oled kolmekümneaastane,” kihvatas Hele, “aga vahel räägid sa nagu vanaema.”
Ema poleks seda nagu kuulnudki – tavaliselt oleks ta solvunud, kuid seekord mitte. Selle asemel valmistas ta masinlikult hommikusöögiks võileibu, justnagu poolunes. Hetke pärast ta võpatas ning teatas vastuvaidlemist välistaval toonil: “See oli uni.”
Lihtsam on vist alla anda, kui seda teemat jätkata ilma, et see kuskile edasi viiks. “Võib-olla oligi uni,” ütles Hele ja lisas vaikselt omaette juurde, “ja võib-olla ka mitte.”
“Mida sa ütlesid?”
“Ei midagi.”
Pärast hommikusööki taris Hele voki tagasi pööningule. Päevavalguses ei paistnud mannekeen pooltki nii hirmuäratav välja kui öösel. Lihtsalt tavaline täiesti elutu ühel jalal seisev puust nukk, kellel on mõned riided seljas ning oravamask ees. Kuigi… Hele oleks võinud kihla vedada, et eelmisel päeval oli mannekeen tubli meetri jagu akna pool seisnud.
