Mannekeen pööningul

Hele Päike ärkas kopsimise peale ja vaatas unesegasena hämaras elutoas ringi. Õues oli veel pime. Kõrvaltoast kostis ema ja noorema venna nohin. Magavad.

“Jälle see mannekeeni-uni…” pomises Hele omaette.

Ta oli juba mitu ööd näinud und, milles maamaja pööningul vedelev ainsal puujalal seisev mannekeen ärkab ellu ning tahab teda rünnata. Ja Hele ei jõua tema eest põgeneda. Tegelikult polnudki unenägu nii õudne, sest mannekeen polnud üldse kole ega kuri, kuid kõhedaks tegi ikka. Pole ju aimugi, mis plaanid mannekeeni puupeas tiirlevad.

Kopsimine kordus. Helel hakkas kõhe.

“Vargad, kindlasti vargad,” tuli tal esimesena pähe. Ta hiilis öösärgis esmalt ühe ja siis teise akna juurde ning piilus. Kedagi ei olnud näha, kuuvalguses liikusid ainult paar puuoksa. Kopsimine kordus.  Kuid heli kostis mitte õuest, vaid lae pealt. Mida peaksid vargad otsima tarbetut kola täis pööningult?

“Äkki on jälle vanaisa vaim,” mõtiskles Hele. Hele neli aastat tagasi südamerabandusse surnud vanaisa käis täiskuu neljapäevadel oma valdusi üle vaatamas. Kui inimesed olid majas, siis ta tuppa tavaliselt ei kippunud, kuid pööningul lonkas küll ringi. Hele vanaisa vaimu ei kartnud. See ei teinud midagi paha, lihtsalt kaperdas vaikselt mööda maja.

Hele kuulatas kopsimist tähelepanelikumalt. Vanaisa vaim see küll ei olnud. Vanaisa ju lonkas: kopsti-toks, kopsti-toks. Kuid praegune kopsimine oli ühtlasem: kops-kops-kops. Pikk paus. Ja siis jälle: kops-kops. Siis vaikus. Ja jälle kopsimine, mis ei lõppenud ega lõppenud.

Hele piilus kõrvaltuppa, kuid hakata ema mingi kopsimise tõttu üles ajama näis mõttetu. “Pärast kuula jälle loengut pahadest unenägudest ja õhtusest telekavaatamise keelust,” mõtiskles ta ning otsustas pärast pikka juurdlemist hiilida pööningule kopsijat uudistama.

Ta lihtsalt läheb hästi vaikselt. Nii et ükski pööningutrepi aste ei kääksu. Kopsija ilmselt ei märkagi teda. Ja tema püüab kopsija-varga kinni. Just. Võtab ema mobiili kaasa, helistab sosinal politseisse, politsei tuleb, võtab vargad kinni ja siis tuleb välja, et vargad on enne röövinud kullapoodi, siis tulevad ajakirjanikud ja Hele saab kuulsaks ning jagab intervjuusid ja teda pildistatakse ja sõbrantsid kadestavad ja Hele saab isegi neile vastikutele paar aastat vanematele tüdrukutele ülalt alla vaadata, kes siiani koolist temast tobedalt kihistades või põlglikult vaikides mööda käisid.

Kuid esmalt tuleb pööningule hiilida. Vaikselt nagu Hele kass Karvusk.

“Äkki ongi Karvusk?” kõhkles Hele. Kuid Karvusk magas oma tavalisel kohal laelambi kuplil, kõikudes sellel hingamise taktis. Pealegi ei oskaks Karvusk nii hullusti kopsida.

Hele ajas end lõpuks voodist püsti ja tegi ettevaatlikult paar esimest sammu kuulsaks saamise poole. Või esialgu siiski pööningule juveelipoe röövleid tabama, kes äkki üritavad oma saaki salaja sinna peita.

Päris vaikselt hiilimine ei õnnestunud, sest paar põrandalauda kigisesid ja nagisesid ning koridori uks kääksus vastikult. Hele seisatas ja hoidis hinge kinni. Vaikus. Ja taas kopsimine, kuigi nüüd juba vaiksem ja ettevaatlikum.

Hele hiilis pööningutrepini ning hakkas hiirvaikselt neljakäpukil astmetest üles ronima. Päris kõhedaks võttis: kõhus torkisid nagu pisikesed nõelad, kurgus pitsitas ja pea käis ringi. Ja telefon jäi ka maha. Sellele järgi ta minna ei julgenud, sest siis tuleb jälle tegemist teha kääksuvate uste ja nagiseva põrandaga.

Kopsimine kostis üha valjemini. Näis, et kopsija oli omadega nii ametis, et ei kuulnud isegi Hele aeglast ja arglikku hingamist, rääkimata pööningutreppi pidi ülespoole tõusvast peanupust.

Viimaks oli Hele trepi ülevalt kolmandal astmel, piilus ettevaatlikult pööningule ning oleks karjunud, kui hääl poleks alt vedanud. Pööningul kargas oma ainsal jalal ringi unesnähtud mannekeen ning niipea, kui ta oli avastanud Hele peanupu trepiavas, põrnitsesid silmaavad tema näoks olevas oravamaskis Helet raevukalt ja mannekeeni suust kostis kõhedaks tegevat kräginat.

Hele võttis kokku viimased jõuvarud, sai teda haaranud kangestusest üle ning koperdas kolinal trepist alla. “Politseile küll pole mõtet helistada, nad nagunii ei usuks mind,” proovis Hele kramplikult nuputada, mida edasi teha, “Ja ema pole ka mõtet tülitada, sest muidu on õhtusel telekavaatamisel kriips peal.”

Hele tormas voodisse, haaras kaisukoer Võmmu kaenlasse ning sikutas teki üle pea. Magamisest ei tulnud midagi välja, sest niipea kui Hele silmad sulges, kangastus mannekeeni oravamask. Nii lebas ta poolunes hommikuni.