Mannekeen pööningul

Hele ärkas hommikul vara enne teisi. Öö oli olnud kõike muud kui tavaline. Esmalt kigisev-krägisev ja hüppav mannekeen ning seejärel kummalised ja hirmutavad unenäod… Võib-olla nägi ta ka mannekeeni unes?

Ta tatsas pööningutrepi juurde, mille jalamil vedeles vana vokk. Järelikult nägi ta mannekeeni päriselt hüppamas, mitte unes. Hele otsustas vedada voki taas pööningule, muidu hakkab ema jälle etteheiteid tegema – see veel puudus.

Igaks juhuks otsustas ta piiluda pööningule, lihtsalt niisama, igaks juhuks. Et öiste üllatuste kordumist vältida. Mitte et ta kardaks. Aga lihtsalt niisama, et olla kindel.

Õnneks vedeles trepil peeglikild. Hele haaras selle pihku ning hiilis trepi ülemistele astmetele, sirutas käe peegliga välja ning asus selle abil pööningut vaatlema. Hiljuti vaatas ta ühte spioonifilmi ning seal kasutas imeilus naisspioon sama nõksu, kui ei tahtnud, et pätid teda näeksid.

Pööningul valitses tavapärane segadus, aga mannekeen oli täiesti kindlasti asukohta vahetanud. Praegu ta küll ei liigutanud. Hea seegi. Järelikult nägi ta öösel mannekeeni päriselt hüppamas ning see polnud uni! Pole midagi, küll ta selle üle käte läinud mannekeeni veel taltsutab. Kuid esmalt tuli vokk uuesti pööningule tirida.

Pärast seda, kui ta oli voki pööningule lohistamisega ühele poole saanud, uuris Hele taas mannekeeni. Täiesti kobe teine, kuid see öine jama käis endiselt veidi üle mõistuse.

Hele vahetas riided, sõi hommikust ning tuiskas taas pööningule, et mannekeeni edasi uurida ning nuputada, mida kummalise kaaslasega pihta hakata. Hea pikk pai lepitab alati tülid, meenus talle vanaisa nõuanne. Arglikult tegi ta mannekeenile väriseva käega pika pai. Ja siis veel igaks juhuks ühe. Ja veel ühe, seekord juba julgema. Mannekeen ei liigutanud.

Nüüd kohendas Hele mannekeeni riided kenasti sirgeks ning sättis ka öösel paigast nihkunud oravamaski otse, siis istus ta mannekeenist ohutusse kaugusse lauavirna otsa ja nuputas, mida edasi teha.

Mannekeen ärkas kiiremini, kui oleks soovinud. Ta nägi mõnusat und Peremehest, kes tegi talle pai. Peremehe pai oli soe ja südamlik. Sel korral küll Peremehe käsi värises, aga ju ta oli vanaks jäänud. Siis sättis Peremees talle hoolitsevalt riideid selga ning äkki äratas Mannekeeni silmisse tunginud ere valgus. Kui ta oli valgusega harjunud nägi ta üllatama panevat pilti – plikatirts, keda ta oli öösel hirmutanud, istus nüüd vähimagi kartuseta temast mõne sammu kaugusel lauavirnal ning vahtis teda ainiti oma helesiniste silmadega.

„Tohhoo tonti!“ jõmises mannekeen omaette. „Kohe teen veel trikka ja sel korral peletan tirtsu nõnnaviisi, et ta änamb elu sees ei julge seia tulla,“ otsustas ta.

Hakatuseks kalpsas ta ühest pööningu otsast teise ning siis kohe plika juurde tagasi, visates õhus salto. Ta poleks isegi uskunud, et täna hirmutamine nii hästi välja tuleb. Suures õhinas hüppas ta taas akna alla, sel korral keerutades end vurrina ning huilates võidurõõmust ja mõnust. Ja siis vihinal lennates nagu hiiglaslik puust mürsk taas plika nina alla, lõpetades oma etenduse hirmuäratavalt karjudes: „Grrrrrrrrr!!! Õuh-õuh-õuh-õuh!!!! Plirrrraki!! Põmmm! Lirts! Plärts! Karmauhhhh!!!!“

Ta lõpetas lõõtsutades, nii ägedalt polnud ta ennast juba ammu liigutanud. Uudishimulikult uuris ta tüdrukut ega saanudki aru, mis valesti läks, sest plika kõõksus naerda nii, et hing kinni.

Hele polnud sellist asja oodanud: mannekeen, kes viskab saltosid ühest pööninguotsast teise ning karjub naljakalt kigiseva häälega mõttetusi. Midagi nii lõbusat polnud ta tükk aega näinud. Tegelikult vist mitte kunagi. Ta püüdis küll end tagasi hoida, aga selleks hetkeks, kui mannekeen lõpuks kergelt koha peal vankudes seisma jäi, naeris ta ohjeldamatult. Kõht oli juba krampis ning õhku tuli puudu. Vaid õige veidi jäi puudu, et ta oleks suurest naerust püksi teinud.

Kui ta lõpuks sai hinge tõmmata, hakkas ta tormiliselt plaksutama ning hüüdma: „Veel, veel, veel! Nii tore! Hüppa veel, palun-palun-palun, hüppa veel!“

Mannekeen oli enam kui üllatunud. Vähe sellest, et ta polnud tüdrukut hirmutanud, tundus, et ta tõesti meeldis plikale. Äkki polegi plika nii pahatahtlik, kui alguses tundus? Kuigi mannekeenid ei eksi mitte kunagi, siis kas ta jättis sel korral midagi kahe silma vahele? Ta viskas veel paar saltot ja siis veel mõned. Plikale see vist meeldis, sest ta puhkes taas naerma.

Järsku kostis trepilt paar sammu ning seejärel kostis ema hääl: „Mis seal üleval toimub? Hele, mis sulle nii nalja teeb? Ja mis mürtsutamine see olgu, äratad venna üles!“

Hele ja mannekeen vakatasid nagu kokkulepitult ning Hele hõikas emale: „Kõik on hästi! Mul on lihtsalt väga vahva hommik!“

„Siis on hästi, aga palun müra veidi vaiksemalt, muidu äratad venna tõesti üles,“ lausus ema ning läks kööki tagasi.

Ees ootas suurepärane päev ja igavesti vahva suvi, sest lendavaid mannekeene pole kaugeltki mitte igal tüdrukul. Hele oli selles täiesti kindel.

Mannekeen otsustas, et esmalt tuleb taas pärast paarikümneaastast pausi õppida käima, õigemini hüppama. Paar ööd tagasi ta oli juba veidi proovinud selliseid pisikesi hüppeid, aga need tulid äärmiselt ebakindlalt välja. Seejärel peab ta õppima niipea kui võimalik koleda häälega urisema. Need kaks asja peaksid tollel tirtsul kindlasti hirmu naha vahele ajama.

Harjutamiseks valis mannekeen pimeda augustiöö. “Kõik magavad, keegi mind ei sega ja keegi ei saagi teada, et ma käia ja uriseda oskan,” mõtles ta.

Sügaval puusüdames igatses ta uuesti rääkima õppida, kuid selleks oleks vaja hankida õpetaja. Kui see plikatirts nii häbematu poleks… Mannekeen viskas selle mõtte kiiresti peast, sest praegu tuli õppida, et plikatirtsul näidata, kes siin perenaine on ja kes keda mõnitab.

Suurte hüpete õppimine nõudis vaeva. Enda põrandast lahti tõukamine läks lihtsalt, kuid ainsale jalale maandumine ja tasakaalu säilitamine oli juba palju raskem. Pärast esimest paarimeetrist hüpet suutis ta vaarudes läbi häda tasakaalu säilitada. Teine hüpe lõppes hullemini: mannekeen prantsatas põrandale, nii pikk kui lai.

“Niipalju siis sellest, lips läbi,” mõtiskles ta kurvalt. “Hea seegi, et keegi inimestest üles ei ärganud.”

Järsku kuulis mannekeen enda selja taga hiilivaid samme. Sammud olid nii pehmed, et neid oli vaevu kuulda. Mannekeen proovis pead pöörata, kuid asjata. Pea oli keha küljes liikumatult kinni. Ta tundis, kuidas kellegi neli pehmet käppa jalutasid ettevaatlikult pinda katsudes üle ta vöökoha. Lõpuks nägi mannekeen kutsumata külalist ennast. See oli Hele kass Karvusk.

Kui Heleda Päikese nimi tabas kümnesse, siis Karvuski nimi ei kirjeldanud teda üldse. Pole aimugi, mis Helel pähe torkas, kui ta kassi Karvuskiks ristis, sest siledama karvaga kassi andis otsida. Ainus, mis mingilgi moel kassi nimega kokku läks, oli ta iseloom: kassi silmavaade oli peaaegu kogu aja veidi pilkav ning kõikidesse ümbritsevatesse olenditesse suhtus ta äärmiselt norivalt.

“Mmmm, mannekeen magab maoli maas,” pomises kass endamisi ja uuris mannekeeni lähemalt. “Igati inimene. Kuid kupp kummaliselt kassi kujuga.” Karvuskile meeldisid kassid üle kõige, siis tuli jupp tühja maad, siis tuli Hele, paar inimest veel, hiired, tükk tühja maad ning seejärel naabri segavereline krants Hektor. Rohkem olevusi Karvuski elusolendite pingerivisse ei mahtunud.

Mannekeeni nägu meenutas veidi kassi oma, seega tuleb teda aidata, otsustas ta.

Karvuskil oli närviajav komme rääkides moodustada sama tähega algavatest sõnadest lauseid, see muutis muidu igava elu veidigi põnevamaks.

“Miks magad?” päris Karvusk mannekeenilt.

Mannekeen krigises midagi täiesti arusaamatut vastuseks.

“Krigised kurbade kuljuste karjeid?” küsis Karvusk ja mõistis isegi, et oli seekord keeleväänamisega üle piiri läinud. Luuletajat temast küll ei saa. “Olgu-olgu, siputad seal siruli, paneme parem piiga püsti,” otsustas ta.

Ta mässis mannekeeni pea ümber vana pesunööri, vedas selle katkise pesurullini, keerutas nööri mõned korrad ümber rulli, lohistas nööri edasi trepi juures seisva vokini ning keris selle mitu tiiru ümber vokiratta. Karvusk oli väikest viisi ka teadlane ja füüsik. Tema teine hobi algriimis rääkimise kõrval oli mehhaanikakatsete tegemine. Kassi kohta oli ta harukordselt andekas, aga tavaliselt ei näidanud ta seda välja – las pererahvas imestab pealegi, kuidas keerulised seadmed valmisid otsekui iseenesest.

Karvusk hüppas mõned korrad voki pedaalile ning mannekeen oligi taas püsti. “Mõni mõis mannekeen maast mõnusalt masti meelitada,” ümises Karvusk, pööramata tähelepanu oma lause mõttetusele, ning lonkis edasi.

Mannekeen oli juhtunust enam kui üllatunud. Kass, kes räägib nagu luuletaja ja oskab nööri, voki ja pesurulliga endast vähemalt kümme-kümme-kümme korda raskemat mannekeeni püsti upitada, on austust väärt. Kindlasti ta proovib kassiga sõbraks saada. Kuigi mannekeen ise ei hiilanud arukusega, oskas ta lugu pidada tarkadest sõpradest.

Mannekeen asus taas pööningul ringi hüplema. Alguses ettevaatlikult, kuid siis taas üha suurema hooga.

Pärast tunnipikkust harjutamist suutis ta pärast kolmemeetrist hüpet säilitada laitmatult tasakaalu. Mannekeen oli endaga rahul ja peaaegu õnnelik. Äärepealt oleks meelest läinud, miks ta tahtis hüpata. “Nii, ja nüüd lähen alla,” pobises ta omaette õhinal. “Hüppan trepi juurde, säält alla ja lähen teen plikale kolli…” Mannekeenile ei tulnud kedagi teist nii andekat mannekeeni meelde kui ta ise. Ta on Maailma Andekaim Mannekeen.

Just sel hetkel, kui ta end trepi poole hüpitama hakkas, kuulis mannekeen alumiselt korruselt kostuvat kääksatust. Ta kangestus ja kuulatas hoolikalt. Vaikus. Arglikult tegi ta veel paar hüpet ja kuulatas taas. Endiselt vaikus. Võib edasi hüpata. Mannekeen hakkas taas hüppama ning rütmi hoidmiseks ümises omaette:

“Mannekeen nüüd hüppab, hops,
mu puust jalg teeb kops ja kops,
mannekeen nüüd hüppab, hops,
teeb kolli plikale kui sorts.”

Pärast juhtumisi trepi poole heidetud pilku mannekeen tardus paigale. Trepiavast vaatas teda seesama plika, kes nägi öösärki riietatuna ja hirmust pärani silmade-suuga nii jaburnaljakas välja, et mannekeen oleks tahtnud kõva häälega itsitada. Ainus heli, mida ta suutis kuuldavale tuua oli krigisev-krägisev naer. Plikatirts tormas seda kuuldes padujalu trepist alla, takerdudes pesunööri ja tõmmates enda järel kolinal trepist alla vana voki.

Mannekeen oli endaga ülimalt rahul. “Sai, mis tahtis,” parastas ta endamisi, “mõnitagu veel teisi nende väljanägemise pärast, ise näeb veel hullem oma valges ürbis ja ammuli suuga välja.”

Ta otsustas, et selleks ööks esialgu aitab, ja jäi poolunne.

Mannekeen ärkas pärast toimetamist täis ööd selle peale, et keegi sikutas teda jalast. “Ära nüid jama,” oleks ta tahtnud karjuda, kuid häält ei olnud. Muidugi, suudki ju pole peas, mida sa ikka kisad. “Eks siis tuleb välja kannatada, seda on ennegi juhtund, et keegi mind jalast sikutab ja püsti upitab ilma, et minu arvamust küsiks,” mõtiskles ta.

Mannekeen tahtis vaadata, kes sikutaja on, kuid ei näinud midagi. Loomulikult, silmi ju pole ka peas. Liigutused, millega tundmatu mannekeeni sikutas, tundusid veidi konarlikud, kuid kummaliselt hellad ja tuttavad.

Kunagi ammu oli mannekeen nägija ja kuulja. Ta mäletas tollal juhtunut ähmaselt, sest see juhtus aastaid tagasi: enne nägijaks ja kuuljaks saamist tiriti teda samasuguste kohmakate liigutustega, kuid see tasus end ära. Nägemine ja kuulmine tegid elu palju põnevamaks. Esmalt oli muidugi palju sekeldusi, aga pärastpoole läks elu üsna lõbusaks. Selle mälestuse ajel lasi mannekeen enda magamiskohast väljatirijal rahulikult toimetada. “Las mõtleb päälegi, et olen surnd puutükk,” itsitas ta omaette.

Mannekeen tundis, kuidas teda püsti upitatakse. Alguses võttis veidi kõikuma, tasakaalu pidamine oli täiesti ununenud. Ta oleks äärepealt mürtsuga põrandale prantsatanud, kuid abistaja püüdis ta kinni ja aitas uuesti püsti.

Mannekeenis muutus uudishimulikuks. Tema puise mälu hämaratest soppidest kerkis esile pilt noorest tüdrukust, kes oli peaaegu sama ilus kui mannekeen ise. Ega ometi tema? See ei ole võimalik, sest tollest ajast on möödas… Väga pikk aeg.

Nüüd tundis mannekeen, kuidas üle pea aeti talle selga midagi sooja ja pisut torkivat. Lõpuks jäi riideese puusadele rippuma. Pärast pikka klapitamist ja pusimist lisandus sellele teinegi, tunduvalt pikem riideese, mis püsis õlgadel. Seejärel suruti talle äkki midagi pähe. Mannekeenil hakkas lausa palav.

“No kesse mu kallal niiviisi askeldab?” nuputas ta, kui pead läbinud valgusesähvatus oleks ta äärepealt pimestanud.

Mannekeen tundis, et tal on järsku nina, silmad, suu ja kõrvad tekkinud. “Ma näen! Ma kuulen! Ma nuusutan! Ma räägin!” soovis ta karjuda, kuid ei saanud sõnagi suust. Ta oli aastatega rääkimise unustanud ning kui ta oleks ka rääkida osanud, poleks ta ikkagi üllatusest sõnagi suust saanud. Ta silmadele avanenud pilt – teda pööningu akna alt imetlev väike heledapäine naerda turtsuv plikatirts – jahmatas ta tummaks.

“Mmmm… Ma olen nii ilus, et ta imetleb mind nagu Peremees ja hiljem Plikatirts seda kunagi tegid,” tundis ta heameelt, kuid kuskil puupea sügavuses alustas vaikselt närimist kahtluseuss. Turtsumine ei sarnanenud põrmugi tolle heatahtliku ja leebe naeratusega, millega teda Peremees pärast järjekordse rõivatüki valmimist silmitses. Mida ohjeldamatuks plikatirtsu turtsumine muutus, seda suuremaks kasvas mannekeeni kahtlus.

“Ta peab mind naljakaks!” sai ta lõpuks aru. “Ja pentsikuks ka…” Pentsik olla tundus naljakusest veel hullem. Mannekeen solvus korraga kogu kahekümne aasta jooksul kogutud solvumise. Olla ainult selleks unustusest välja tõmmatud, et tema üle irvitatakse, see oli liig mis liig. Sellele nipsakale plikatirtsule ta veel näitab, kes neist kahest on kentsakam. Nii et mäletab.

Mannekeeni-unenäod algasid paar nädalat tagasi, kui Hele avastas pööningule onni ehitades katuseääre alt rätsepast vanaisale kuulunud paksu tolmukorraga kaetud mannekeeni.

Pööningul vedeles palju põnevaid asju. Viis katkist telerit ning rikkis ennesõjaaegne raadio. Mõned kohvritäied vanu raamatuid, mis olid lähemal uurimisel puruigavad, kuigi lõhnasid mõnusalt kopituse ja neid ammu lugenud inimeste järgi. Höövel ja roostes saag, millel Hele arvates vanust vähemalt sada aastat. Ja kümmekond kotti vanu riideid.

Nurgas vanade mänguasjade hunnik: plekist vurr, papist oravamask, kulunud malelaud ning katkine pall. Siis veel mõned kaisukarud ja nukud, kellest suurem osa oli mängulahinguisse jätnud mõne käe või jala, ning paar autot, millest enamikul osa rattaid puudu. Leidus ka pisemat pudi-padi: mõned täringud ning peotäis lauamängu nuppe ja nööpe pealekauba.

Helele meeldis pööningul toimetada ning kummalisi ja naljakaid asju sealsest kolast meisterdada.

Hele nimi iseloomustas teda täiuslikult. Tal oli teine nimi veel: Päike, Hele Päike. Vanemad olid talle selle veidravõitu nime pannud, lootes sel moel tema iseloomu vormida. See oligi korda läinud, sest Hele Päike oli enda nime kehastus: peaaegu alati soe, lõbus ja leidlik, kuigi teistest inimestest veidi eemalehoidev. Nagu päris-Päike.

Päikese-naeratus näol, taris Hele mannekeeni keset pööningut ning sättis selle püsti. Mannekeen oleks esimesel püstiajamise katsel äärepealt pikali kukkunud, kuid Hele püüdis ta kinni ning järgmisel katsel püsis mannekeen püsti. Veidi ebakindlalt, kuid siiski püsti.

Seejärel asus Hele riidekotte tuulama, proovides leida mannekeenile sobivaid riideid. Püksid heitis ta kohe kõrvale, sest mannekeenil oli ainult üks jalg. Proovi, kuidas tahad, kuid pükse sellele mannekeenile küll jalga ei saa. Selle asemel riietas Hele mannekeeni kenasse triibulisesse villasest riidest seelikusse, mille värvid olid küll veidi luitunud. Seelik sobis mannekeenile suurepäraselt.

Nüüd on talle veel midagi selga vaja… See ülesanne oli juba raskem, sest enamikesse kleitidesse olid rotid hiiglaslikud augud närinud. Ainsa terve kleidi leidis Hele viimase koti põhjast. See oli valge sitskleit, mis maksis kunagi kindlasti terve varanduse. Nüüd oli kleit pisut määrdunud ja lõhnas veidi kopituse järgi. Ema oleks kindlasti öelnud „haises“. Ja tal oleks vist olnud õigus.

Hele proovis kleiti endale selga. Lootusetult suur. Kuid mannekeenile oli kleit täiesti paras, täpselt tema jaoks õmmeldud. Tõsi küll, seelik ja kleit ei klappinud just kõige paremini kokku. Kui kleit toppida seeliku alla, siis jäi seelik lollakalt punni. Mannekeen nägi palju lahedam välja kui kleit panna seeliku peale, siis ajas kleidi alumine osa end uhkelt puhvi ning selle alt paistis triibuline seelikuäär.

Hele imetles oma kätetööd pööningu mõlemast otsast ning turtsatas tahtmatult. Mannekeen nägi välja nagu Tõeline Suurilma Daam ajaloo hämarusest. Ainult peakate puudus. Hele sobras veel hetke kasutatud riiete kotis ja avastas lilla kübara, millel ümber mürkrohelise lehviga siidlint. Kübargi sobis mannekeeni pähe nagu valatult.

Midagi oli siiski veel puudu… Nägu! Mannekeenil puudus nägu, selle asemel vaatas kübara alt vastu kalk ja sile puupind. Hele hakkas palavikuliselt pööningul ringi tuulama. Mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi. Näomaterjali polnud kusagil.

Ehk joonistaks? Ei, siiski mitte. Hele oskas peaaegu kõike teha, aga mitte joonistada. Ebaõnnestunud nägu rikuks kõik ära.

Sel hetkel hakkas Helele silma papist oravamask, mis vedeles teiste mänguasjade seas. Leitud! Kummipaelaga mask oli täpselt nii suur, et kattis mannekeeni näo kübara alaservast kaelani.

“Valmis,” mõtles Hele omaette kihistades. Mannekeen oli lahe. Kes julgeb vastupidist väita, saab teada, mida Hele temast tegelikult mõtleb. Ja ütleb.

Kui Hele ärkas köögist kostva nõude kolistamise peale, oli ta ühel jalal hüppava mannekeeni peaaegu unustanud.

“Sa magasid täna päris pikalt,” hõikas köögis toimetav ema, kuuldes Hele paljaste jalgade samme. “Mida sa unes nägid?”

Helele meenus mannekeen. Kas rääkida emale öösel ellu ärkavast mannekeenist või mitte? Veidi võiks ju rääkida…

“Ja kes selle vana voki pööningult alla viskas?” jätkas ema. “Te ka ei korista enda järelt mitte kunagi, palun viige nüüd pärast sööki vokk oma kohale tagasi.”

Hele kargas voodilt, kuhu ta oli mõtiskledes taas vajunud, püsti ja tormas teda imestaval pilgul seiravast emast välja tegemata läbi köögi pööningutrepi juurde. Trepimademel vedeles igivana vokk, mida Hele öösel ei märganud. Päris kindel kohe – enne vokki esikus polnud, sest kui Hele öösel pööningule piilus, paistis see hämaras kohe mannekeeni kõrval.

Hele läks aeglaselt kööki tagasi ja istus söögilaua äärde. “Seda tegi mannekeen,” pomises ta endamisi.

“Kes?”

“Mannekeen…”

“Mis mannekeen?”

Nüüd ei olnud enam pääsu, tuli öine vahejuhtum emale ära rääkida. “Ma kuulsin öösel kopsimist, mõtlesin, et on vargad, ja läksin pööningule vaatama. Aga seal oli õudsalt kurja näoga mannekeen, kes hüppas ühe koha peal ja tahtis mulle kallale tulla.”

“Seda see õhtune telekavaatamine teeb,” vastas ema, “nii need halvad unenäod tulevad.”

“See ei olnud ju uni!”

“Sinna need kõrilõikaja-filmid viivad,“ jätkas ema. „Ja need õudukad, mida sa veel loed…”

“See ei olnud uni!” hüüatas Hele taas.

“…siis kui mina sinu vanune olin, siis mul ei lastud poole ööni telekat vaadata. Juba kell üheksa pidin magama minema, mõnikord varemgi. Ja uni oli rahulik ning unenägudes lilleväli, millel tantsisid karu ja jänes valssi, kuni…” Ema vakatas järsku.

“Ema, sa oled kolmekümneaastane,” kihvatas Hele, “aga vahel räägid sa nagu vanaema.”

Ema poleks seda nagu kuulnudki – tavaliselt oleks ta solvunud, kuid seekord mitte. Selle asemel valmistas ta masinlikult hommikusöögiks võileibu, justnagu poolunes. Hetke pärast ta võpatas ning teatas vastuvaidlemist välistaval toonil: “See oli uni.”

Lihtsam on vist alla anda, kui seda teemat jätkata ilma, et see kuskile edasi viiks. “Võib-olla oligi uni,” ütles Hele ja lisas vaikselt omaette juurde, “ja võib-olla ka mitte.”

“Mida sa ütlesid?”

“Ei midagi.”

Pärast hommikusööki taris Hele voki tagasi pööningule. Päevavalguses ei paistnud mannekeen pooltki nii hirmuäratav välja kui öösel. Lihtsalt tavaline täiesti elutu ühel jalal seisev puust nukk, kellel on mõned riided seljas ning oravamask ees. Kuigi… Hele oleks võinud kihla vedada, et eelmisel päeval oli mannekeen tubli meetri jagu akna pool seisnud.

Hele Päike ärkas kopsimise peale ja vaatas unesegasena hämaras elutoas ringi. Õues oli veel pime. Kõrvaltoast kostis ema ja noorema venna nohin. Magavad.

“Jälle see mannekeeni-uni…” pomises Hele omaette.

Ta oli juba mitu ööd näinud und, milles maamaja pööningul vedelev ainsal puujalal seisev mannekeen ärkab ellu ning tahab teda rünnata. Ja Hele ei jõua tema eest põgeneda. Tegelikult polnudki unenägu nii õudne, sest mannekeen polnud üldse kole ega kuri, kuid kõhedaks tegi ikka. Pole ju aimugi, mis plaanid mannekeeni puupeas tiirlevad.

Kopsimine kordus. Helel hakkas kõhe.

“Vargad, kindlasti vargad,” tuli tal esimesena pähe. Ta hiilis öösärgis esmalt ühe ja siis teise akna juurde ning piilus. Kedagi ei olnud näha, kuuvalguses liikusid ainult paar puuoksa. Kopsimine kordus.  Kuid heli kostis mitte õuest, vaid lae pealt. Mida peaksid vargad otsima tarbetut kola täis pööningult?

“Äkki on jälle vanaisa vaim,” mõtiskles Hele. Hele neli aastat tagasi südamerabandusse surnud vanaisa käis täiskuu neljapäevadel oma valdusi üle vaatamas. Kui inimesed olid majas, siis ta tuppa tavaliselt ei kippunud, kuid pööningul lonkas küll ringi. Hele vanaisa vaimu ei kartnud. See ei teinud midagi paha, lihtsalt kaperdas vaikselt mööda maja.

Hele kuulatas kopsimist tähelepanelikumalt. Vanaisa vaim see küll ei olnud. Vanaisa ju lonkas: kopsti-toks, kopsti-toks. Kuid praegune kopsimine oli ühtlasem: kops-kops-kops. Pikk paus. Ja siis jälle: kops-kops. Siis vaikus. Ja jälle kopsimine, mis ei lõppenud ega lõppenud.

Hele piilus kõrvaltuppa, kuid hakata ema mingi kopsimise tõttu üles ajama näis mõttetu. “Pärast kuula jälle loengut pahadest unenägudest ja õhtusest telekavaatamise keelust,” mõtiskles ta ning otsustas pärast pikka juurdlemist hiilida pööningule kopsijat uudistama.

Ta lihtsalt läheb hästi vaikselt. Nii et ükski pööningutrepi aste ei kääksu. Kopsija ilmselt ei märkagi teda. Ja tema püüab kopsija-varga kinni. Just. Võtab ema mobiili kaasa, helistab sosinal politseisse, politsei tuleb, võtab vargad kinni ja siis tuleb välja, et vargad on enne röövinud kullapoodi, siis tulevad ajakirjanikud ja Hele saab kuulsaks ning jagab intervjuusid ja teda pildistatakse ja sõbrantsid kadestavad ja Hele saab isegi neile vastikutele paar aastat vanematele tüdrukutele ülalt alla vaadata, kes siiani koolist temast tobedalt kihistades või põlglikult vaikides mööda käisid.

Kuid esmalt tuleb pööningule hiilida. Vaikselt nagu Hele kass Karvusk.

“Äkki ongi Karvusk?” kõhkles Hele. Kuid Karvusk magas oma tavalisel kohal laelambi kuplil, kõikudes sellel hingamise taktis. Pealegi ei oskaks Karvusk nii hullusti kopsida.

Hele ajas end lõpuks voodist püsti ja tegi ettevaatlikult paar esimest sammu kuulsaks saamise poole. Või esialgu siiski pööningule juveelipoe röövleid tabama, kes äkki üritavad oma saaki salaja sinna peita.

Päris vaikselt hiilimine ei õnnestunud, sest paar põrandalauda kigisesid ja nagisesid ning koridori uks kääksus vastikult. Hele seisatas ja hoidis hinge kinni. Vaikus. Ja taas kopsimine, kuigi nüüd juba vaiksem ja ettevaatlikum.

Hele hiilis pööningutrepini ning hakkas hiirvaikselt neljakäpukil astmetest üles ronima. Päris kõhedaks võttis: kõhus torkisid nagu pisikesed nõelad, kurgus pitsitas ja pea käis ringi. Ja telefon jäi ka maha. Sellele järgi ta minna ei julgenud, sest siis tuleb jälle tegemist teha kääksuvate uste ja nagiseva põrandaga.

Kopsimine kostis üha valjemini. Näis, et kopsija oli omadega nii ametis, et ei kuulnud isegi Hele aeglast ja arglikku hingamist, rääkimata pööningutreppi pidi ülespoole tõusvast peanupust.

Viimaks oli Hele trepi ülevalt kolmandal astmel, piilus ettevaatlikult pööningule ning oleks karjunud, kui hääl poleks alt vedanud. Pööningul kargas oma ainsal jalal ringi unesnähtud mannekeen ning niipea, kui ta oli avastanud Hele peanupu trepiavas, põrnitsesid silmaavad tema näoks olevas oravamaskis Helet raevukalt ja mannekeeni suust kostis kõhedaks tegevat kräginat.

Hele võttis kokku viimased jõuvarud, sai teda haaranud kangestusest üle ning koperdas kolinal trepist alla. “Politseile küll pole mõtet helistada, nad nagunii ei usuks mind,” proovis Hele kramplikult nuputada, mida edasi teha, “Ja ema pole ka mõtet tülitada, sest muidu on õhtusel telekavaatamisel kriips peal.”

Hele tormas voodisse, haaras kaisukoer Võmmu kaenlasse ning sikutas teki üle pea. Magamisest ei tulnud midagi välja, sest niipea kui Hele silmad sulges, kangastus mannekeeni oravamask. Nii lebas ta poolunes hommikuni.

Ülejärgmisel nädalal asun teoks tegema üht ammust plaani: nimelt kirjutama lasteraamatut CommentPressi kasutades – kõik blogi lugejad saavad raamatut lõikude kaupa kommenteerida-arvustada ning pakkuda ideid sündmuste käigu edasiseks arenduseks. Esimest peatükki on oodata 25. juunil.